Kas rannarahvas peaks oskama merd sõita, teadma mere keelt ja tundma tema iseloomu – selleks et teada, kus kala näkkab või millal torm puhkeb? Või oleks parem, kui kapten ujuda ei oska – laevahuku korral siis ju piinlemist vähem? Nendele küsimustele peaks ju vastust teadma isegi väike laps, ometi on nii, et meie huvi ja teadmised merest piirduvad Tallinki sõidugraafiku ja suviste rannareportaažidega.Meri on uhtunud meie randu ja loksunud vastu paest kallast nii kaugel minevikus, kuhu inimese mäletamisvõime ei ulatu. Juba päris algusest saati on olnud meri see, mis on kujundanud siinse looduse ja siinse rahva elu, läbi aastatuhandete andnud meile võimalusi ellu jääda ja aeg-ajalt neid võimalusi ka võtnud. Rannarahvas on meresse ikka lugupidavalt suhtunud, sest lugupidamatuse korral karistas meri karmilt. Karistas nii karmilt, et perekonnad jäid ilma toitjatest, et toitjad jäid ilma oma töövahenditest.

Kuidas me oleme siis nüüd, kui inimesed peaks olema ometi targemad ja paremad, sattunud sellisesse olukorda, kus lugupidamine meresse on kadumas? Kuidas me oleme sattunud sellisesse olukorda, kus kaptenil puudub ujumisoskus? Kuidas on võimalik, et Uus-Meremaalt pärit lambaliha on kättesaadavam kui Soome lahe kala?

Paljud ütlevad, et kõiges on süüdi nõuka aeg. Inimestelt võeti ära võimalus mere äärde minnagi, saati siis veel merel kala püüda. Siis on süüdi kapitalism – kui ei ole nõudlust, ei ole ka pakkumist. Ja muidugi on süüdi ka Euroopa Liit, sest nende nõuete täitmine viib niikuinii põllumajanduse, kalanduse ja merenduse hukule. Süüdlasi otsides ja kirudes, kes mida on valesti teinud, purjetame me küll kuhugi, aga kaptenil pole juba ammu arusaama, mis on reisi siht ja kas laev ka üldse vett peab. Inimesed armastavad merd küll – unistame merevaatega majast või vähemalt suvekodust ja puhkusest lõunamerede ääres. Kuid mereharidus ei ole enam au sees, sadamad on räämas, paadilautrid hävinud ja merelaevandus on praktiliselt välja surnud. Me ei ole enam mereriigi kodanikud, oleme mereäärse riigi kodanikud.

Et otsida vastuseid küsimusele, kuidas muuta Eesti mereäärsest riigist taas mereriigiks, moodustasid meresõbrad ja randlased 1.mai mõttetalgutel Rannarahva Koja. Need on tavalised inimesed meie keskelt, õpilastest vanaisadeni ja kooliõpetajatest kaugsõidukapteniteni, hinge ja südamega meresõbrad, kel soov virisemise asemel midagi ära teha. Rannarahva Koja ja Mereblogi üleskutse muinastulede ööl mere äärde tulla ja lõkkeid süüdata leidis nii rohkearvulist järgimist, millest korraldajad ei osanud isegi unistada. See aktsioon oli justkui äratuskell ühiskonnas – püüdsime lihtsa asjaga anda märku, et oleme mererahvas ja meri on osa meie elust. Samasuguste lihtsate asjadega tahame ka jätkata. Üheks Rannarahva Koja olulisemaks missooniks on infovahetus erinevate piirkondade, organisatsioonide ja valdkondade vahel, samuti ühiskonna informeerimine merenduses ja randluses toimuvast.

Tuleva aasta alguses plaanime kokku istuda erinevate merega seotud mittetulundusorganisatsioonidega, et arutada koostöövõimalusi. Vabatahtliku merepäästeüksuste võrgustiku loomine on samuti valdkond, millega juba jaanuaris aktiivselt tegelema hakatakse. Rannarahva Koja kodulehele tekib ürituste ja sündmuste kalender, kus hakkavad kajastuma kõik ettevõtmised, mis on seotud merenduse ja randlusega – meelelahutusest konverentsideni. Loodame vahendada kogemusi ja viia kokku inimesi ning organisatsioone, kellel üksteisele midagi pakkuda ja üksteiselt midagi õppida oleks. Aasta alguses toimub rannarahva pärandkultuuri alane seminar Rannarahva Muuseumis, teemaks suulise ja ainelise pärandi kogumine ja randlaste põliste oskuste õpitoad.

Toetusvõimaluste kaardistamine, mereliste uudiste levitamine, infotrükiste väljaandmine, rannakalanduse taastamisele kaasaaitamine, merehariduse populariseerimine – see on vaid väike loetelu kavandatavatest Rannarahva Koja tegemistest.

Härra Pegotty ütleb Charles Dickensi romaanis „David Copperfield“: „rannarahvas saab surra vaid mõõna ajal, kõige parem sündimise aeg on tõus.“ Loodetavasti on mõõn meie jaoks selleks korraks läbi ja rannarahval on ees tõusu aeg.

Riina Aasma

SA Rannarahva Muuseum juhataja

Rannarahva Koja eestvedaja