Toimumise aeg: 22. aprill 2010
Toimumise koht: Rannarahva Muuseum, Viimsi vald

Osalejad:
Piret Õunapuu (Eesti Rahva Muuseum), Urmas Dresen (Eesti Meremuuseum), Helgi Põllo (Hiiumaa Muuseum), Helve Russak (Sõru Muuseum), Urmas Liit (Hiiumaa Muuseum), Teele Saar (Hiiumaa Muuseum), Raul Salumäe (Saaremaa Muuseum), Asta Veenpere (Läänemaa Muuseum), Eha Raja (Hanila Muuseum), Hilja Tüür (Muhu Muuseum), Jorma Friberg (Rannarootsi Muuseum), Mall Siniveer (Harjumaa Muuseum), Andres Noor (MTÜ Väinamere Uisk), Ott Kask (Viimsi Vallavalitsus), Eino Pedanik (Kultuuriministeerium), Dora-Alviine Kesper (Kabli Muuseum), Rene Kask (Varbla Muuseum), Salme Leas (Manija Kultuuriselts), Rein Einasto (Eesti Paeliit), Svea Aavik (Manija Kultuuriselts), Mark Soosaar (Riigikogu Saarte Ühendus), Maie Aav (Kihnu Muuseum), Aarne Vaik (Käsmu Meremuuseum), Riina Aasma (Rannarahva Muuseum), Külli Jaakon (Rannarahva Muuseum), Alar Mik (Rannarahva Muuseum)

Päevakord:
10.00-10.20    Osavõtjate registreerumine, hommikukohv
10.20-11.00    Tutvumine Rannarahva Muuseumi väljapanekuga
11.00-12.00    Sissejuhatus, osalevate muuseumide lühitutvustused
12.00-12.15    Rannarahva Muuseumi sissejuhatav ettekanne teemal „Rannarahva pärand muuseumi kogudes“
12.15-13.00    Kollektiivne mõttevahetus rannarahva pärandi teemal
- randlaste pärand erinevate muuseumide kogudes
- koostööst esemete laenutamise ja ühiste väljapanekute valdkonnas
13.00-14.00    Rannarahva eine
14.00-15.00    Kogumistöö tänapäeval, arutelu muuseumide vahelistest koostöövõimalustest
- randlaste pärandi kogumine ja kaardistamine erinevates muuseumides
- ranna ja mere pärandkultuuri kajastamine Eesti merenduspoliitika arengukavas
- veebiteavik randlust ja merendust kajastavate muuseumide kohta
- järgmise ümarlaua toimumise koha ja eestvedaja nimetamine

1. Osalejate tutvustused

Riina Aasma: Rannarahva Muuseum on asutatud 1971. aastal Kirovi kalurikolhoosi poolt. Muuseumi on vahepeal reformitud, nime muudetud, muuseum on kolinud, randluse teemaga on muuseum hakanud sügavamalt tegema viimastel aastatel. Muuseumi nime muutmine oli suurenisti tingitud sisu kokkuviimisest nimega. Ka muuseumi kogud koosnevad ainult rannarahva pärandist.

Rene Kask: Varbla Muuseum on MTÜ, kus eksponeeritakse paikkonna kalurite elu.

Dora-Alviine Kesper: Kabli Muuseum on eramuuseum, mis ei tegutse praegu aktiivselt. Viimasel ajal on kirjutatud raamatuid ja kogutud randlaste mälestusi.

Helve Russak: Sõru Muuseum on 10 aastat vana, muuseum tekkis valla „õitseajal“. Tänaseks on probleem selles, et halbadel aegadel võidakse muuseum „siia-sinna“ lükata. Emmaste valda peetakse statistiliselt kõige merelisemaks vallaks, kuna 1920-30 aastatel oli valdav osa valla rahvastikust seotud merega, seda kajastab ka muuseumi ekspositsioon.

Mall Siniveer: Harjumaa Muuseumis on vähe randlusega seotud esemeid, rohkem on mälestusi rannakülade ja randlaste kohta, mida on uurijatel võimalik kasutada.

Jorma Friberg: Rannarootsi Muuseum tutvustab eestirootslaste kultuuri alates Ruhnust kuni Naissaareni. Viimased 10 aastat on muuseumis tegeletud traditsiooniliste purjepaatide taaselustamisega. Palju tegeletakse ka merenduse ja kalapüügi näitlikustamisega.

Aarne Vaik: Käsmu Meremuuseumi omanik ja kojamees. Muuseumis on välja pandud merendusega seotud esemed. 6 juunil laseb muuseum vette 9 m pikkuse viikingilaeva. Muuseumi hoovil toimub igal suvel erinevaid sündmusi ja kontserte, Viru Folgi külastajate rekord oli eelmisel aastal 3000 inimest.

Maie Aav: Kihnu Muuseum tutvustab kihnu randlaste pärimust, kõik saare elanikud on olnud seotud merega. Praegu on muuseum kõige olulisem Kihnu kultuuri tutvustav asutus. Oluline on edaspidi teha koostööd näituste osas.

Eha Raja: Hanila Muuseumi kogud ja ekspositsioon kajastab rannatalu teemat, lisaks on eksponeeritud põllutöö ja loomapidamine.

Raul Salumäe: Saaremaa Muuseum esindab viite filiaali ja peamaja. Saaremaa Muuseumi väljapanekutes on nii merendust kui kalandust, Kuressaare linnuse püsiekspositsioonis on kajastatud ka rannatemaatiline väljapanek. Muuseumi alla kuulb ka Ruhnu muuseum. Mida nimetada mere ja rannakultuuriks? Kui uurida näiteks ruhnlasi, siis ruhnlased pidasid ennast ennekõike põllumeesteks, merendusega tegeleti siis, kui olukord seda sundis.

Helgi Põllo: Hiiumaa Muuseum tutvustab maakonna ajalugu. Kuna on tegu saarega, siis on rannaala palju. Hiiumaa rannakülad on distantsiga ja seal elati rannast kaugemal – kombineeritud eluviis, kus tegeleti nii põllumajandusega kui kalastusega. Muuseumi ekspositsioonis on merenduse osa väike. Kogudes on huvitav tavaliste santsukastide ja painutatud kerega santsukastide kogu, huvitav on ka ainukäbade kogu (400 tk). Kõike muud on samuti, kuid üksikute esemetena. Peale maakonnamuuseumi on ka veel teisi muuseumeid. Sõru on saarel tegutsev väikemuuseum. Suursadamas on suur ait ja palju esemeid, puuduvad palgalised töötajad, nad on avaldanud soovi saada meremuuseumi filiaaliks. Hiiumaa Muuseumil on käimas alakogude moodustamine ja kogude ümberkomplekteerimine – küsimus on, et kas kalandus ja merendus on oma kogu – kas teemasuund oleks mõtekas ja kuidas seda piiritleda? Muuseumi huvitab, kuidas seda rakendada ja millised on teiste kogemused. Kogumise osas sooviks muuseum pigem ise oma saarel koguda ja ei soovi laenutada teistest piirkondadest Hiiumaa asju.

Hilja Tüür: Muhu Muuseum asub ajaloolise kaluriküla keskel, on vähe eksponaate ja vähe on uuritud rannaelu. Oleks loomulik, et külal on oma kaluriküla muuseum – Muhumaa sadam on EL rahade toel ära arendatud ja kalapüügist ei ole seal midagi märgata, kõik kalandusega seonduv on kadumas.

Raul Salumäe: mina näen positiivset visiooni Muhu Muuseumi puhul – põliskülana võiks seal tähelepanu pöörata näiteks rannaküla põllumajandusele. Koguvas on neid lõike, mida saaks kalandusest ettepoole tõsta.

Urmas Dresen: Eesti Meremuuseum on asutatud 1935 aastal, muuseum on kõike merenduse ja randlusega seotut kogunud. Muuseumis on materjalid kogu Eesti rannaala kohta – kõigist on midagi. Kõike on, aga midagi pole süvitsi. Põhiekspositsioonis on kalandus kajastatud neljanda korruse saalis. Tahame ka Paksu Margareeta ekspositsiooni uuendada lähiaastatel.

Helve Russak: küsimus meremuuseumile, kas nähakse merendust ja randlust kajastavate muuseumide võrgustikku oma toimiva süsteemi osana?

Urmas Dresen: ikka näeme, praegu on tulnud initsiatiiv valdkonna muuseumid kokku kutsuda Rannarahva Muuseumil, meremuuseum näeb selles ainult positiivset

Piret Õunapuu: Eesti Rahva Muuseum on 101 aastat vana. Mina pole tegelenud rannarahva valdkonnaga, olen kokku puutunud rannarootsi pärandiga ja käinud seda välitöödel kogumas. ERM-is ei ole inimest, kes tegeleks rannarahva teemaga. A. Luts oli viimane, kes selle valdkonnaga tegeles. Püsinäitusel on esemeid välja pandud ja näitustega seoses on neid ka uuritud. Muuseumi kogud selles valdkonnas on head ja materjali on väga palju. Võimalik, et uues ekspositsioonis saab ka randluse teema kaetud.

Asta Veenpere: Läänemaa Muuseum on eelkõige maakonnamuuseum ja kogud on natuke siit-sealt, merendust/kalandust on kogudes samuti. Kogutakse üsna palju rannarahvaga seotud esemeid. Ekspositsioonis on merendus ja kalandus esindatud – on ehitatud väikene laevakere ja pandud välja meresõiduga esemeid, fotosid, kalapüügivahendeid. Nõukogude ajal oli muuseumis heal tasemel kalurikolhooside ja kalakombinaadi tegevus kajastatud. Merenduse osas vaatame Rannarootsi Muuseumi poole, kellega teeme koostööd. Annetusi tuleb vähe, kui on suuremad esemed, siis vastu ei võta.

Mark Soosaar: Riigikogu Saarte Ühendus tervitab kõiki osalejaid. Esmaspäeval sai menetlusse antud Põhiseaduse muudatusettepanekud, kus on kirjas, et igaüks on kohustatud hoidma kultuuripärandit ja riik ning KOV peavad ennistama ja hoidma kultuuripärandit. Tänapäeval on lõppenud oma käega tehtud esemete kasutamine, kuna tarbime vabrikutooteid. Originaalseid esemeid enam juurde ei tule ja see pärand on oluline. Kuna on tekkinud palju väikemuuseume, siis on tähtis luua võrgustik. Oleme 2007 aastast alustanud Manijale kalurimuuseumi rajamist. On ka üks küsimus – kas muuseumid on kultuuriasutused või turismiasutused?

Andres Noor: MTÜ Väinamere uisk alustas oma tegevust rohkem kui aasta tagasi, eesmärk on rekonstrueerida Väinamerel kasutatud uisk. Vahepeal plaanid laienesid ja tekkis idee teha ka kõik juurde kuuluv – uisusaun (uisusulaste ööbimiskoht), tõrvakoda, köiekeetmine jm. Tugipunkt on Koguva külas, sealse küla rannas on plaan uisk valmis teha. Rahastamisotsus on esmatasandiorganitelt positiivne, PRIA-st selgub lõppvastus. Uisusaunast saaks teha teemamuuseumi, kuhu kogude esemeid, fotosid, mis on seotud uisuga. Oleme seni leidnud 3 fotot uisu kohta, oleme leidnud ka ühe ressi ning ühe lauda lagi on tehtud uisu laudadest ja kaartest.

Eino Pedanik: Kultuuriministeerium on käivitanud Kihnu kultuuriprogrammi ja saarte pärimusliku keskkonna programmi. Oleme toetanud välitöid, kogumist, näituseid. Loodan, et programmid jätkuvad ja koostöö muuseumidega kestab.

Rein Einasto: Eesti Paeliit esindab pankrannikut, mis on seotud otseselt eesti mereajalooga. Oleme ainus riigiga rahvas, kel pole pealinnas geoloogia muuseumi, meil on rikkalik geoloogia. Paeliidu mõte on, et reserveeritakse pealinnas Lasnamäel üks koht, kus paeklinti saaks ka tulevikus näha ja seal saab eksponeerida paekalda ajalugu rikkalikku kivististe väljapanekuga. Ka esinduslikud paeesemed pandakse välja.

2. Ettekanne teemal „Rannarahva pärand muuseumi kogudes“

Alar Mik presenteeris Rannarahva Muuseumi kogudes leiduvaid randlusega seotud esemeid. Ettekande eesmärgiks oli näidata kokkutulnuile, et rannarahva pärand ei seisne pelgalt kalastusvahendites ja paadiga seotud esemetes.

3. Arutelu muuseumide kogude ja kogudega seonduvatel teemadel

Alar Mik: Rannarahva Muuseumi eesmärk selle teema tõstatamisel seisneb selles, et saada rohkem teada, mida teistel valdkonna muuseumidel kogudes on – millised teemad on kajastatud, mis esemeid ja kollektsioone kogudes leidub.

Mark Soosaar: mina pööraks tähelepanu sellele, et on vaja täiustada seadust sellekohaselt, kui ese muutub museaaliks, siis on ta üldrahvalik vara. Muuseumides on üks probleem ka see, et dubleeritakse esemeid. Samas jällegi riskide hajutamiseks on hea, et seda tehakse – ühel muuseumil ese hävib, aga teisel muuseumil on see ese alles. Vaja oleks ka väikemuuseumide kogud arvutisee kanda, et vältida laialitassimist. Kogude säilimine ja avalik teave on oluline.

Aarne Vaik: erakollektsioone on vaja tunnustada, uurijad ei tea nendest midagi.

Helgi Põllo: kuidas on defineeritud randlane ja randlus?

Piret Õunapuu: see definitsioon pole geograafiline probleem, vaid pigem piiritlus, kus põhiline elumõte oli seotud merega.

Raul Salumäe: arvan teisiti, G. Ränk rõhutas, et 10-15 km rannast oli segamajandus, kus tegeleti põllumajandusega aga puututi kokku kalapüügiga. Kalapüük / kaluritalud kadusid kohe ära, kui tekkisid mingid kataklüsmid. M. Soosaare mõtet jätkates saab muuseumi ühetaolisusel lähtuda kahest vaatevinklist. Näiteks rannarootsi poolt probleemi pole, see on ühele piirkonnale omane teema. Võrguhark kajastab näiteks piirkondlikku identiteeti ja seda võib mitmetes muuseumides leida. Oleks vaja kajastada randlust teemapõhiselt. Loeksin mõned pähe karanud teemad – Muhus oli 5 kaldanoota (suurt nootkonda) enne tammi, Muhu saare postivedu, kaluriasumid linnade juures (nt Kalamaja).

Helve Russak: viimasel ajal on suund, et lähtutakse kultuurikesksusest.

Helgi Põllo: rannarahva kultuur – kas Rannarahva Muuseum on seda mõistet omale defineerinud?

Mark Soosaar: seadusesse on probleem suruda sisse randlase/randluse mõistet. Seda vajaks ka kalapüügiseadus. Soovime seadustada randlase. Variant on teha seda läbi KOV-ide, kes hakkaks registreerima püsielanikke. Üks asi on kogumine, vaja on ka muuseumidelt aktiivsust, et traditsioonilist eluviisi jätkata.

Raul Salumäe: püsielaniku teema on libe tee, KOV-id võivad siinkohal hakata maksumaksjaid omale nimekirja panema, mitte sisu jälgima

Piret Õunapuu: ettepanek on haarata ka randluse pärandkultuuri ümarlauda Peipsi piirkond.

Riina Aasma: nendele tehti samuti ettepanek osalemiseks, kuid nad ei saanud tulla, siseveed on samasugune rannarahvas nagu mereäärsed elanikud

Külli Jaakon: Peipsi piirkonnas on vaid Peipsi järve muuseum, mis praegu kolib ja vanausuliste muuseumid, kus randlust ei eksponeerita

Urmas Dresen: Põhja-Euroopa piirkonnas tegutseb merekultuuripärandi töögrupp. Septembris on järgmine kogunemine. Seal on inimesed meremuuseumitest, kui ka muinsuskaitse ja kultuurisektorist.

Alar Mik: vastuseks Hiiumaa Muuseumile randluse definitsiooni kohta. Me võtsime sõna „randlus“ kasutusele seetõttu, et merendus tähendab eelkõige majandusharu, kuhu kuulub meresõit, kaubandus jne. See, mis toimub rannakülades – paadiehitus, võrgutööd, kalapüük – see ei ole merendus, see on randlus. Meie jaoks ongi randlus valdkond, mis hõlmab enda alla rannaäärse piirkonna elanike tegevused ja kultuuri.

Rein Einasto: loodusteaduses on randla vee ja maa kontakti ala ja randlus on väga hea sõna iseloomustama seda valdkonda.

Mark Soosaar: näen neid tendentse, et valitsus liigub suunas, kus kultuur on hea, aga seda on niipalju, kui majandus seda võimaldab. On ohtlik tendents, et muuseumeid loetakse kultuuriobjektideks. Mitmetes programmides on kultuur mitteabikõlbulik, aga turism saab toetust. Regionaalministri büroo väidab, et muuseumil pole pistmist turismiga.

Helve Russak: üks asi on turismiroll, teine asi on see, et muuseum on ka loomemajanduse osa.

Helgi Põllo: muret teeb see, et rahastusprogrammid defineerivad ümber mõiste „muuseum“. Võibolla peab riik muuseumi ümber defineerima, kaasajastama. Näeme vaeva, et muuseumi näidata teisest küljest.

Mark Soosaar: minul on olnud mõte, et keskmuuseumid saavad varsti oma kogud sissekannete mõttes digiteeritud. Väiksemad muuseumid jõuavad ka sinna ja näevad puudujääki suurte muuseumite kogudes ning seeläbi saavad teada, mida vaja veel koguda.

Urmas Dresen: tegime eelmisel aastal Rootsi partneritega taotluse Interreg vooru ja 2013 leiab see finantseerimist. Meremuuseum saab sellest 2 000 000 kr juurde allveearheoloogia valdkonda.

Helve Russak: koordineerisin samamoodi ühte Interreg projekti ja see töötas väga hästi.

Aarne Vaik: maakonnamuuseumid peavad toetama oma teadmistega väikemuuseume ja neid suunama rohkem.

Külli Jaakon: väikemuuseumidel peavad olema esemed arvel ja siis võib ta end nimetada muuseumiks

Aarne Vaik: minu erakogu võiks olla ka kollektsioon, mitte muuseum

Mark Soosaar: üks muuseumide kogudega seonduv probleem on see, et muuseumide kogud on kindlustamata. Probleem on selles et kindlustajad ei oska / ei taha kindlustada, raske on maksumust määrata hindamatutel esemetel

Urmas Dresen: saab ka hinnata nii, et vaadatakse, mis maksab esemest identse koopia tegemine

Piret Õunapuu: ERM on teinud esemete laenutamisel nii, et ese saadeti diplomaatilise postiga edasi tagasi Venemaale ja polnud kindlustust vaja. Teine näide on see, et ese oli kindlustatud praktilistel põhjustel väiksema hinnaga, kui ta oleks olnud väärt. See ese purunes ja tuli taastada oma kuludega.

Alar Mik: Rannarahva Muuseumil oleks ettepanek, mis puudutab kogude kasutamist. Kas me saaksime siin kokku leppida, et kui me omavahel soovime vahetada esemeid, tellida koopiaid või fotode skanneeringuid – siis me teeksime seda tasuta. Rannarahva Muusuem teeb kõikidele muuseumitele igasugu väljavõtteid jms tasuta juba aastaid.

Urmas Dresen: Meremuuseumil see ongi nii

Helgi Põllo: sõltub näiteks kogustest, kui soovitakse 100 fotot digitaalselt, siis on see muuseumitöötajale lisatööks.

Mark Soosaar: kuna me peame kiirustama ja ei saa osaleda peale lõunat toimuval arutelul, siis Tõstamaa valla kutse oleks teha järgmine ümarlaud seal

Lõuna

4. Kogumistööst tänapäeval

Alar Mik: SA Rannarahva Muuseum on viimastel aastatel mitmeid kogumisaktsioone teinud, mis kõik on olnud eripalgelised. 2008 aastal käidi Prangli saarel, ekspeditsioon oli eelnevalt kokku lepitud saarevanemaga, kes muuseumitöötajaid viis talust tallu ja esitles kohalikele. Taoline kogumisviis andis hea kontakti elanikega ja hea tulemuse kogumisel. Teiseks näiteks on kogumine Peipsi järve kallastel, kus eelnevalt ei oldud kokku lepitud ja töötaja lihtsalt läks võõrasse kohta uksele koputama – selline viis ei andnud häid tulemusi, olid üksikud annetused mõne päeva peale. Sellel aastal korraldas muuseum üleriigilise meediakampaania mõrdade kogumisel – ka taoline moodus annab häid tulemusi, muuseumis registreeritakse annetajad ära, sõidetakse kohale ja võetakse esemed vastu. Milliseid kogemusi on teistel muuseumitel kogumise vallas?

Helve Russak: Sõru Muuseumis on midagi varasemalt arvele võetud, viimase aastaga on 2500 eset arvele võetud (enamjaolt fotod), suur osa kogust on naivistide maale. Kui tuleb infot, siis on aktiivselt kogutud.

Mall Siniveer: Harjumaa Muuseum on viimased 2 aastat käidud Prangli saarel oma töötajatega vaimset pärandit kogumas

Aarne Vaik: Käsmu Meremuuseum ostab esemeid oma kogusse, tullakse ka esemeid pakkuma. Kasutan ka osta.ee keskkonda. Käsmust on palju ka teised museumid aja jooksul kogunud. Minu kollektsioon on 17 aasta jooksul kokku aetud ja põhiliselt antikvariaatidest, Käsmu külas ei ole ringi käidud.

Eha Raja: Hanila Muuseumil fonde pole, kõik esemed on ekspositsioonis. Esemeid tuuakse muuseumisse, rohkem võetakse vastu dokumente ja mälestusi.

Raul Salumäe: Saaremaa Muuseumile peamiselt tuuakse esemeid. Tehakse ka ostusid (nt postkaarte). Kui koostada näitus, siis tuleb vastava teemalisi esemeid. Näituse eel on vaja selgitada inimestele, et nende annetatud esemed lähevad välja, see omakorda motiveerib muuseumile annetama.

Helgi Põllo: Hiiumaa Muuseumis toimub näituste aktsendiga kogumine, väikesed kogumisaktsioonid (väljakutsed kohtadesse), ühtlasi tuuakse esemeid ise kohale. Muuseum hakkab kodulehele ülesse panema esemeid, mida vajatakse. Plaan on ka koostada fotokaust – eseme foto ja kirjeldus, mis ese see on – see võimaldab tulevikus tuvastada esemeid ja eristada tüüpe ning haruldusi. Hiiumaal on levima hakanud nn „traagiline kogumisviis“ – tehakse üritus ja ese antakse avalikult muuseumile. Kui eset kogusse ei soovita, siis tekib probleem. Hiiumaa muuseumid suhtlevad kogumise alal omavahel ja kadedust ei ole.

Hilja Tüür: Muhu Muuseumil pole kindlat kogumispoliitikat. Viimasel ajal tuuakse palju tekstiilesemeid muuseumile. Paljud esemed, mis muuseumis on, kuuluvad Juhan Smuuli pärandi hulka.

Urmas Dresen: Eesti Meremuuseumil pole samuti konkreetset kogumispoliitikat, nagu eelpool nimetatud, saab ka meie muuseum kohale toodavaid esemeid ja näitustega seonduvalt. Suuremad kogumisekspeditsioonid on läbi saanud. Muuseumil on kogusid palju ja jõud ei käi üle, täienemine on kusagil 2000 ühikut aastas. Kogumine on kallis asi, peamine on mitte numbrit taga ajada vaid sisuliselt koguda. Oli ka periood, kus meremuuseumil oli igas Tallina antikvariaadis oma riiul – meremuuseum käis vaatamas ja vajadusel soetas esemeid (4-5 a tagasi). Meresõjandust ja militaarteemat on palju tulnud ja mõni teema on seega varju jäänud.

Piret Õunapuu: ERM-i kogumispoliitika oli kõige selgem 100 aastat tagasi. Toona saadeti aktiivseid üliõpilasi koguma Eesti rahva kultuuri. Edaspidi läks kogumispoliitika järjest segasemaks. Näiteks tuli igal suvel direktor A. Petersoni ajal käia välitöödel ja tagasi tuli tulla vähemalt 100 esemega, muidu oldi ebaõnnestunud. Viimastel välitöödel on korjatud eelkõige TÜ üliüpilastega mälestusi. Kogud täienevad ka iseenesest – eile anti teada, et Kommunaari muuseum tuleb üle. Ostetakse väga elitaarseid ja olulisi asju, aga rahalised võimalused on piiratud. ERM-is tehakse ka antikvariaatidega koostööd, viimasel ajal vähem. Mõnikord ka antikvariaadid pakuvad esemeid, viimasel ajal on ostetud antikvariaadist üks rannarootsi puusohva, aga nendel esemetel puuduvad reeglina legendid.

Asta Veenpere: Läänemaa Muuseum saab annetusi näituste tulemusel ja niisama, saadakse ka infot, kui kusagil on esemeid. Eraldi kogumistööd ei tehta. On ka missioonitundega inimesi, kes toovad muuseumile väärtuslikke esemeid. Mõningal määral tehakse koostööd antikvariaatidega. Viimastel aastatel on ostetud ka oksjonikaupa.

Raul Salumäe: lisaksin seda, et Saaremaa Muuseumil on kokkupuude mitteriiklike väikemuuseumidega, kellega tehakse koostööd. Peale positiivse ja vastastikult kasuliku koostöö kerkib esile jätkusuutilikkuse küsimus. Minu eluaja jooksul on üks selline väike koolimuuseum hävinud. Üks muuseum suudeti päästa, ühe koolimuuseumi kogu jõudis Saaremaa Muuseumile. Üks väikemuuseum on tänaseni kuuris. Kerkib üles väikemuuseumite jätkusuutlikkus ja nende kogude saatus keerulistel aegadel. Ma pole nende vastu, ka Saaremaa Muuseum on sündinud väikesest eramuuseumist. Eramuuseumite tegevuse jälgimine on aga osakene kogumistööst.

5. Randluse ja merekultuuri kajastamine Eesti merepoliitika arengukavas

Alar Mik: oleme tutvunud praegu koostatava merenduspoliitika arengukavaga. Praegune tööprojekt on liiga merekaubanduse ja majanduse keskne. Kuna Eesti on mereriik, siis leiame, et on oluline kajastada riiklikus dokumendis randlust ja rannarahva traditsioone, merekultuuri ja muuseume, kes oleksid nii turismi sihtkohaks, kui ka randluse ja merekultuuri edasiandjateks. Sooviksimegi teada, kas toetate ettepanekut, et esitaksime selle kõigi merendust ja randlust kajastavate muuseumide nimel arengukava koostajatele?

Riina Aasma: viimasel aastal hakkas koos käima Rannarahva Koda (randlusest ja merendusest huvitatud inimeste ja organisatsioonide ühendus), on tehtud tihedat koostööd merenduskojaga. Rannarahva Kojale on samuti tehtud ettepanek koostada merenduspoliitikasse randlust puudutavad punktid.

Urmas Dresen: jah, see on vajalik

Helgi Põllo: loomulikult toetame seda

Otsustati: Rannarahva Muuseum teeb randlust ja merendust kajastavate muuseumide nimel Eesti merenduspoliitika arengukavva pärandkultuuri ja turismi puudutavaid ettepanekuid.

6. Veebiteavik randlust ja merendust kajastavate muuseumide kohta

Alar Mik ja Riina Aasma tutvustaid etepanekut koostada randlust ja merendust kajastavate muuseumide ühine teavik. Teavik annab võimaluse valdkonnast huvitatud inimestel külastada just rannateemat käsitlevaid muuseume. Kõigile osalejatele anti kaasa teaviku jaoks vajalike andmete küsimustikud. Rannarahva Muuseum ootab tagasisidet ja andmeid 14. maiks.

Otsustati: koostada randlust ja merendust kajastavate muuseumide veebiteavik. Info edastada ka ümarlaual mitteosalenud muuseumidele.

7. Järgmine randlust ja merendust kajastavate muuseumide ümarlaud

Riina Aasma: meie ettepanek oleks, et hakkaksime regulaarselt edaspidigi kokku saama. Kuna Mark Soosaar tegi ettepaneku saada järgmisel korral kokku Tõstamaal, siis võiksimegi suve lõpul seal kohtuda. Pakuks ka välja, et järgmisel korral keskenduda näiteks teadustööle ja rääkida valdkonna (randlus / merendus) teaduritest.

Otsustati: hakatakse regulaarselt koos käima, järgmine ümarlaud toimub Pärnumaal, Tõstamaal.

Riina Aasma Alar Mik

ümarlaua moderaator protokollija

riina@rannarahvamuuseum.ee alar@rannarahvamuuseum.ee